Kirjeldus

Olen neljandat põlve metsa- ja loodusemees, sündinud 1959. aastal Põlvamaal Karstes. Pärast EPA lõpetamist sai esimeseks töökohaks Tallinna Botaanikaaia dendroloogia osakond, kus sai ka alguse tõsisem armastus puittaimede vastu. Kuigi elu viis mind vahepeal armastatud erialast päris kaugele, ei kustunud ometi kutsumus tegeleda puude-põõsastega. Olles praegu pensionipõlve pidamas, on mul senisest rohkem aega oma lemmikutega tegeleda. Ilmselt pole ma palju aastaid ühel kevadel nii palju puid-põõsaid istutanud kui sel aastal. Pean istutatud taimede kohta arvet ja tegelen nende kasvu jälgimisega edaspidigi. Eeskätt huvitab mind ilutaimede talvekindlus ja vastupidavus haigustele. Mõlemaga on taimedel suuri probleeme. Talved pole küll enam väga käreda pakasega, kuid heitlike temperatuuridega, mistõttu mitmetel taimerühmadel on seletamatult palju talveprobleeme. Olgu siinkohal mainitud näiteks ilukirsid perekonnast Prunus või magnooliad samanimelisest Magnolia perekonnast. Ka sirelite Syringa perekonnal on eriti vanematel sortidel järjest enam etteaimamatuid talvekahjustusi. Tänavune väga sademeterikas suvi on kaasa toonud ilutaimede seenhaigustesse haigestumise puhangu. Seega tööd nende tõrjumisel jagub.

„90 kaunist ilupõõsast“ on ühtpidi tutvus juba tuntud ilutaimedega, lisaks on tutvustatud ka mõningaid uusi. Kui taimesõbrad leiavad raamatu abiga uusi lemmikuid juurde, siis on kõik hästi. Olen püüdnud lisada taimekirjeldustele ka omapoolseid nõuandeid nende kasvatamiseks. Loodetavasti on sellestki abi. Igal juhul saagu tuttavad veelgi tuttavamaks ja päris võõrad ärgu enam võõristust tekitagu!

Järjekordne raamatuke „90“ sarjast on jõudnud lugeja kätte. Raamatu eesmärk on tutvustada mitmeid uusi ilupõõsaid pärast seda, kui autor on nende kasvatamist jõudnud koduaias katsetada. Kõigile on tänaseks selge, et meie kliima on pöördumatus
muutuses, luues senisest avaramaid võimalusi erinevate ilutaimede kasvatamiseks. Seepärast on vajalik tutvustada uusi ilutaimi,
kelle kasvatamine Eestis järjest enam võimalikuks saab. Talved on varasemast lühemad, lumevaesed, algavad hiljem ja külmakraade
pole ka enam nii palju. Muutunud on see, et temperatuur kõigub talveperioodil suurtes piirides. Kord meelitab detsember
taimi „kevade saabumisega“ puhkeperioodi lõpetama ja järgmisel ööl kostitab 15-kraadise külmaga. Taolised tingimused on
paljudele taimedele rasked ja sellest tulenevalt esineb neil ka tihti „seletamatuid“ talvekahjustusi. Lisaks talvekülmale hakkab meil
erinevate ilutaimede kasvamist järjest enam segama üha suurenev niiskusepuudus – põuaperioodid pikenevad iga uue suvega.
Taimi kasta pole alati ja kõikjal aga võimalik. Seepärast peame avarama pilguga vaatama senisest enam põuakindlate ilutaimede
suunas. Neid muidugi on, peamiselt suures liblikõieliste sugukonnas. Põispõõsad, läätspuud, ubapõõsad ja mitmed teisedki
taluvad suurepäraselt põuda ja suudavad seejuures veel unustamatult õitseda. Nende hulgast tulebki „tulevikutegijaid“ otsida.
Raamatus toodud taimede valikus on üsna palju vanu tuttavaid, aga lisaks ka mõned päris vähetuntud tegijad. Näiteks väga hea sügisene marjakultuur on sarik-hõbepuu. Septembris-oktoobris küpsevaid vilju linnud eriti ei himusta ning põõsast möödudes on endalgi neid marju mõnus suhu pista. Ilupõõsaina väärivad senisest palju suuremat tähelepanu vürtspõõsad ja kletrad, aga muidugi on uustulnukaid teisigi. Ühesõnaga, iga uus aasta aianduses pakub uusi võimalusi, kasutagem neid aastaid entusiastlikult! Kui on kahtlus, et taim meie talve üle ei ela, katsetage selle kasvatamist esialgu konteineris, mille saab talveks pehmematesse oludesse varjule viia. Konteinerhaljastus kätkeb endas hoopis laiemaid võimalusi ilutaimede kasvatamisel ja sellest tasuks ehk kunagi eraldi kirjutada.